Kokkuvõtteks

Meie ajaveebi pidamine on nüüd lõpule jõudmas, sest praegu on viimane aeg suunata kogu oma jõud õppetöösse, järele- ja ettevastamistesse, ülemineku- ja mõnel isegi riigieksamitesse.

Kui vaadata tagasi möödunud blogimiskuusse, siis teeb head meelt

- et hakkasime rohkem mõtlema meie ühiste Euroopa väärtuste üle.

- et suutsime sihikindlalt oma veebipäevikut pidada ja teha 57 sissekannet.

- et meie ajaveeb ei jäänud ainult blogijate ürituseks, vaid et sellest võtsid aktiivsete kommentaatorite (vaata kommentaare ) ja külastajatena (21.aprillist üle 1050 külastuse) osa ka teised meie kooli õpilased.

- et suutsime kõigile külastajatele pakkuda oma ajaveebis huvitavaid linke Euroopasse , Euroopa Liidu uudiseid, viidata olulistele väljaannetele EL kohta , viia läbi väikese internetiküsitluse, pakkuda mõned harivad Euroopa teemalised internetimängud (kõiki vaata paremalt veerult), mida on EL kohta leida aadressil www.youtube.com (vaata kõige alumist rida) ja avardasime nii endi kui loodetavasti ka teiste silmaringi Euroopa ja meie ühiste väärtuste osas.

- et jälgisime jõudumööda Euroopa uudiseid (ka inglisekeelseid) ja jõudsime neid isegi ainetevahelise integratsiooni korras ühes inglise keele tunnis arutada.

- et saime teada, milliste erinevate rahvaste esindajad meie kõrval iga päev kooli ukse avavad, mille poolest nad meist erinevad ja milles sarnased on.

- et saime teada, mida meie koolikaaslased ja me ise mõtleme teistest Euroopa maadest, kuidas neid enda jaoks n.ö. salvestanud ja teadvustanud oleme, kuid eelkõike- mida me ei tea.

- et korraldasime ise ülekoolilise viktoriini “Kas tunned Euroopa maid ja rahvaid?“, joonistusvõistluse ja „Eurocracy“ võistumängimise 9-ndatele klassidele.

- et saime osa Euroopa Liidu sünnipäevanädala üritustest meie koolis (kohtumine Euroopa üliõpilastega, Euroopa Liidu Päevikute tutvustamine ja jagamine, filmi „Etnomosaiik“ vaatamine ja arutelu, kohtumine Välisministeeriumi esindajaga).

- et saime osaleda Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Euroopa Parlamendi infobüroo korraldatud avatud uste päeval „Päevaga läbi Euroopa“.

ILUSAT KEVADET JA ÕNNELIKKU ÕPPEAASTA LÕPPU!

Seiklus läbi Euroopa

Laupäeval, 10. mail toimus Tallinnas Euroopa Liidu riikide esindustes, välisministeeriumis ning Euroopa Liidu majas avatud uste päev, mis pakkus meile haruldase võimaluse külastada saatkonnahooneid ja asutusi. Juba enne uste avamist oli Euroopa Komisjoni maja ette kogunenud üsna palju inimesi, kelle hulgas olime uudistamas ka meie, kolm blogijat.
Eeldades, et meid ootavad ees noored kaasmängijad, olime üllatunud, kui nägin, et pea kõik ülejäänud ukse ees seisjad olid üle neljakümne aasta vanad. Kui kõik alustuseks majas valmis sai, lasti rahvamass sisse. Meid ootasid päris oma Euroopa passid - võti mängu jaoks. Nendesse oli vaja koguda templeid kõikidest avatud saatkondadest. Esimesed saime sealtsamast majast, sest mõned saatkonnad asuvad justnimelt seal. Lisaks saime osaleda ka mõningates viktoriinides, kust oli võimalik võita vahvaid auhindu. Pakuti rahvusmaiuspalasid ja hulgaliselt infomaterjale.
Külastasime päeva jooksul Euroopa Komisjoni esindust, Euroopa Parlamendi infobürood, Välisministeeriumi, Hispaania saatkonda, Poola saatkonda, Sloveenia saatkond, Leedu saatkond, Läti saatkond, Portugali saatkonda, Prantsuse Kultuurikeskust, Rootsi saatkonda, Soome saatkonda, Taani saatkonda, Tšehhi saatkonda, Ungari Instituuti, Bulgaaria saatkonda ning Küprose saatkonda. Igal pool oli omamoodi huvitav. Enim meeldisid meile Rootsi ja Soome saatkonnad, väljapanekud ja läbimõeldus olid väga head. Pakuti rahvustoite, mis inimestele kindlasti meelde jäid ning programm oli huvitav. Soome maja juures esines näiteks üks soome rahvuskoor kenade lauludega.
Ilm oli ka niisuguseks päevaks nagu eraldi kujundatud, inimesed väga sõbralikud ning abivalmid ja mis kõige tähtsam -teadmisi saime juurde kuhjaga. Üks äärmiselt tore kogemus, millega tuli kaasa ka positiivsete emotsioonide tulv. Kui ma üldiselt ei ole just liiga püsiv inimene, siis sellisest asjast võtaks osa teinekordki.

Soome saatkond võttis meid lahkelt vastu laulu ja....

...odrajahust pannkookidega.

Ungari saatkonnas on hetkel nende ühe kuulsama kunstniku, Vasarely, näitus.

Teel Läti saatkonda sattusime me korraks tupikusse, kuid saime kiirelt abi.

Lisaks viktoriinidele toimusid saatkondades igasugused võistlused, nagu näiteks joonistamine.

Rootsi saatkond jäi meelde oma unustamatu kultuuritoitudest koosnevaga lauaga...

...Bulgaaria oma rahvusrõivaga.

Ühesõnaga, kõigele oli midagi...ja meil oli kahtlemata lõbus!

Miniintervjuu taanlasega

Vastas meie kooli 3.klassi õpilane Martin.

Kuidas on Sinu pere sattunud elama Eestisse?

Kolisime ema pärast ja paremate elutingimuste pärast.

Milliseid rahvuslikke kombeid, traditsioone, toite on Sinu kodus kasutusel?

Ütleme aitäh iga asja eest. Peame Halloweeni ja lihavõtteid; sõidame palju jalgrattaga (nt. lasteaeda, kooli ja tööle). Küpsetame šokolaaditorti ja muid sellelaadseid magustoite. Külas käime kokkuleppe järgi, harva juhuslikult. Telefonis ütleme alati kõigepealt oma nime.

Mida tahad öelda oma rahvuse kohta?

Üldiselt on Eesti ja Taani rahvas sarnased.

Euroopa päev meie koolis

Täna, Euroopa päeval oli meil rõõm kohtuda Eesti Vabariigi Välisministeeriumi Euroopa Liidu osakonna peadirektori Taavi Toomega, kes meil koolis külas käis. Kuna 9.mai on EL-i sünnipäev, siis alustaski ta oma juttu Euroopa Liidu loomisest ja selle idee utoopilisusest tol ajal. Taavi Toome ärgitas õpilasi kaasa rääkima ning mõtlema. Küsiti, mis meil seostub Euroopa Liiduga. Õpilased pakkusid märksõnu nagu liikumisvabadus, ühtsus, turvalisus, bürokraatia ja multikultuursus.
Toome võttis õpilaste sõnal ruttu sabast kinni ja hakkas igat saalist tulnud märksõna üle arutlema. Toome osav sõnaseadmine ja huvitav jutt pani rahutumadki lapsed saalis kuulama. Multikultuursuse kohta mainis ta, et tegelikult on iga erinevus just Euroopa tugevus. Muidugi tuli kõne alla ka Lissaboni lepe, mille jõustumist ta loodab. Meile tundub küll, et meie igapäeva elus ei mängi Euroopa Liit olulist rolli, kuid Taavi Toom rõhutas, et tegelikult mõjutab see väga palju meie elu. Huvitav kohtumine lõppes küsimustega Euro-osakonna peadirektorile.

Euroopa meie igapäevaelus

Täna on Euroopa päev. Kindlasti paljude inimeste mõtetes seostub see millegi rõõmsaga, teiste meelest on see jällegi natukene mõttetu. Kus me seda Euroopat oma igapäevaelus ikka näeme?

Tõesti, Euroopa, kus me siis Sinuga kokku puutume?

Belgia tudengid meie koolis

Täna oli väiksematel klassidel veidi erilisem päev kui tavaliselt. Nimelt olid neil külalised Belgiast, kes terve päev nende tundides viibisid ja neid lõbustasid. Pedagoogiat õppivad Belgia tudengid olid meie koolis selleks, et uurida, milliseid meetoteid laste õpetamiseks kasutavad eesti õpetajad- eesmärk oli võrrelda Belgia ja Eesti koole. "Eesti õpetajatele on sedavõrd raskem, et nad peavad peaaegu kõik metoodikad ise välja mõtlema ja katsetama," ütles belglane Jan. "Meil on lihtsam, õpetajal/kasvatajal on igaks olukorraks kindlad metoodikad ning mis on kõik teatud materjalides kirjas. Meil pole õpetamise suhtes nii palju vabu käsi. " Tulevased pedagoogid viibisid meie koolis terve päeva ja kutsusid õhtul väljagi. Eks näeb;)

Jäätmekäitlusest EL-is ja Eestis

Teadagi oli eelmisel nädalavahetusel suur üle-Eestiline prügikoristuskampaania "Teeme ära!". Osavõtjaid oli palju ja nüüd on siis metsaalused puhtad.... Või siis mitte. Nagu juba kuulda oli, on mõned kodanikud koristatud paikadesse juba uued hunnikud tekitanud. Teistes Euroopa Liidu liikmesriikides - eriti just vanemates - sellist probleemi jäätmetega pole. Kuidas nad siis selle saavutanud on? On seal siis tõesti lihtsalt nii tublid inimesed? Võib-olla seda ka, aga tegelikult on seal kehtestatud kõgile elanikele kohustuslik liitumine jäätmeveoga, mis on ilmselt parim lahendus. Sest - nagu ütles Säästva Eesti Instituudi peaspetsialist Harri Moora - on selge, et kui inimesele ei panda prügiveo tellimise kohustust, tekib ikka soov jäätmed metsa alla visata. Lisaks kehtib Euroopa Liidu liikmesriikides kohalik aastane jäätmemaks, mille eest prügivedu korraldatakse. "Teeme ära!" on küll üllas ja tore kampaania, aga mitte just väga jätkusuutlik. See on ainult ajutine lahendus, sest et metsaalused saavad küll puhtaks, aga ainult mõneks ajaks. Arvan, et ka Eestis tuleks kehtestada kohustuslik liitumine jäätmeveoga, kuna see on juba läbiproovitud lahendus, mis tõesti töötab.

Portreelood

Küsitlemise meie kooli mitte-eestlastest õpilasi. Meile olid nõus vastama Šamil (dargiin), Sigrid-Susanna (soomlane) ja Emil (bulgaarlane).

Kuidas on Sinu pere sattunud elama Eestisse?

Šamil: Isa õppis Kaliningradi Ülikoolis. Peale lõpetamist saadeti ta Eestisse tööle noorspetsialistina. Täpsemalt saadeti Kallastele kalakasvatusse (kolhoosi).

Sigrid: Isa poolt: II maailmasõja ajal, kui vanaisa oli väike poiss, põgenes nende pere Karjalast Soomes Tamperre sõja eest. Venemaa nõudis Karjala elanikelt, et nad Karjalasse tagasi elama tuleksid. Aga nad saadeti hoopis Siberisse. Kui nad olid juba mitu aastat Siberis olnud, mõtlesid nad, et tahksid tagasi Soome minna. Nad läksid Eesti kaudu, kuid Venemaa oli siin riigipiirid kinni pannud. Seetõttu jäid nad Eestisse ootama tagasipöördumise võimalust kodumaale Soome. Pärast Eesti taasiseseisvumist tekkis võimalus Soome tagasi minna. Seal sündisingi mina ja elasime veel mõne aasta seal. Kuid siis pöördusimegi tagasi Eestisse, kuna kõik elu oli siin (sugulased, sõbrad jt). Ema poolt on kõik eestlased.

Emil: Kaheksakümnendate aastate keskel kutsuti isa Eestisse tööle ja ema vanemad samuti. Ema lõpetas siin kooli ja ülikooli. Vanemad kohtusid juba Eestis.

Milliseid rahvuslikke kombeid, traditsioone, toite on Sinu kodus kasutusel?

Šamil: Meie peres kombed seostuvad mingil määral islamiusu ja selle tavadega. Muidugi meie rahva seas on väga kõrgel kohal vanemate inimeste austamine, eriti vanurite.
Kodus teeb ema rahvustoite. Põhiline toit on lambaliha koos taignast tehtud kuubikutega, seda nimetatakse Hinkal-iks.

Sigrid: Toitudest on kasutsuel karjala pirukas. Esikohal on meie jaoks Eestimaine toit ja teisena alati Soome oma.

Emil: Traditsioonid ja pühad on seotud ristiusuga. Bulgaaria peredes ei kasutata eriti nimesid. Igal perekonnaliikmel on oma nimetus. Kõige vanem perekonnas nimetab kõiki endast nooremaid nende nimega, aga noored kasutavad nimetusi, kui räägivad vanematega. Näiteks mulle isa vend - stšitšu, aga minu ema poolt ta on juba draginku, isa õde - kelja, aga ema poolt - kalina. Vanim vend - bate, vanem õde ka´ka jne.
Ema ja vanaema valmistavad kodus bulgaaria roogasid. Väga palju kasutatakse brünza, aga ta on seal teisejärguline (tehtud lambapiimast) ja kasutatakse küpsetamiseks (bannitza, tutmanjak) ja salati valmistamiseks (šopski salt). Palju süüakse lambaliha, selle maitsestamiseks kasutatakse maitseaineid nagu näiteks: mürdija, stšbrika, gözum. Hapukoort Bulgaarias ei ole, neil on selle asemel hapupiim ja jogurt. Maitse on teistsugune. Leib on ainult valge, musta leiba pole ja nad ka ei söö musta leiba. Noored kasutavad värskeid viinamarjalehti, täidavad need lihaga ja tangudega. Seda toitu nimetatakse - gušik.

Mida tahad öelda oma rahvuse kohta?

Šamil: Olen uhke oma rahvuse üle, kuna Dagestan on riik, kust mu rahvus pärit on, on olnud kogu oma ajaloo jooksul mitmerahvuseline riik ja kunagi ei ole olnud kodusõdasid. Kõik rahvad elavad koos sõbralikult. Dagestanis elab üle 35 rahvuse.
Dargiinid on väljapaistvad oma kullatöödega. On palju meistreid, kes valmistavad kullast kui ka hõbedast ehteid jne.

Sigrid: Armastavad turvalisust, kõik peab olema hästi korraldatud, nad aitavad neid, kes ise oma eluga toime ei tule. Mõnel määral sarnanevad ka eestlastega, aga üldistusi on raske teha - on palju palju erinevaid inimesi, nagu igas kultuuris ikka on :). Armastavad väga väikeseid lapsi, isegi võhivõõrad tulevad rääkima ja väikeste lastega tutvuma.

Emil: Olen väga rahul oma rahvusega ja teistsugune ei taha olla. Bulgaarlased on väga temperamentsed avatud inimesed. Neil on väga ilusad laulud, isegi pop-muusika on rahvaaktsendiga. Kõik tantsivad rahvatantsu - horo. Väga hoiavad perekonda. Austavad vanemaid, kuulavad nende sõna nagu kõik lõunarahvad. Pühade ajal kogunevad kõik pereliikmed. Meid oli üle 20 inimese ja see ei ole veel kõik.

šamil:)

Aafrika

Aafrika riigid seisavad silmitsi arengumaade kõige suuremate probleemidega. Just Sahaara kõrbest allapoole jääv piirkond maadleb tohutute väljakutsetega kliimamuutuse, vee ja energia ning säästva turismi vallas. Tänu üleilmastumisele mõjutavad Aafrika probleemid üha rohkem ka meid. Blogi selle aasta rõhk oli multikultuursusel ja sellel, kuidas me selle mõjusid tunnetame. Pärast selle essee kirjutamist hakkas mind Aafrika teema üha rohkem huvitama. Nimelt, kui me ei suuda Aafrikat aidata, hakkavad nende hädad üha suuremal määral üle Vahemere meie maailmajaosse valguma. Multikultuursus võib kunagi nii Euroopa Liidus hoopis teistsuguse tähenduse omandada, kuna neid parem elu otsingul aafriklasi on meile juurde tulnud loendamatul hulgal. Praegu ei taha ma sugugi kedagi diskrimineerida, aga Euroopa Liidu sotsiaalsfäär ei suuda neid kõiki lihtsalt vastu võtta ja see põhjustaks väga suuri hädasid. Seega Aafrika aitamine ei ole mitte ainult humaanne, vaid ka meile kasulik. Aga kuidas saaksime siis Aafrikat aidata? Enda mõtete kohta selles vallas tegin väikese presenatsiooni.

Multikultuurne Alla

Alla on minu uus klassiõde keskkoolis. Tema laitmatu eesti keele tõttu ei osanudki ma algul arvata, et ta on tegelikult vene rahvusest. Ainult perekonnanimi Dudina reetis natukene võõramaa päritolu.

Alla on sündinud Eestis, siin maal on tükk aega elanud ka tema vanemad. Oma esivanemate suhtes pole tüdruk täpselt kindel, ta teab, et tema vanavanaema sündis kuskil väga kaugel idas. Pärast vanaema sündimist ja tema paariaastaseks saamist kolisid nad Eestisse ning jäidki siia.

Kodukeel on Allal vene keel, aga ta pandi juba varakult Eesti lasteaeda, vanemate arvates oli eesti keele oskus väga oluline. Suhtlemise käigus omandas ta keele päris ruttu ära ning tagantjärele vaadates on kakskeelne keskkond aidanud teda ka palju koolis - võõrkeelte õppimine on hoopis kergem, kuna tugev aluspõhi on all. Eesti keel on tema sõnul päris keeruline, seal on 14 käänet, aga suhtlemise käigus saab Alla arvates keele kõige paremini omandatud. Muidugi on eelisseisukorras need, kes alustavad sellega võimalikult vara, sest hiljem on alati raske midagi uut omandada. Alla on natukene kurb selle pärast, et ta võeti küll lasteaias täiesti omaks keeleoskuse paranedes, kuid eelarvamused tema rahvuse pärast säilisid ning ega need pole ikka kusagile kadunud. Ka praegu suhtutakse temasse natukene eelarvamusega, kui saadakse teada, et ta on vene juurtega. Allale ei meeldi see, et inimesi klassifitseeritakse tihti rahvuse järgi, sest inimesed on erinevad. Kui venelasi telekas näeme, siis on nad kõik kuidagi väga negatiivsed, positiivset poolt väga ei näidata.

Minu klassiõde ei oska öelda, mis kohal on tema tulevikus Eesti, aga ta teab, et ei taha Venemaale minna. Imelik on see, et Alla on Venemaal käinud ainult ühe korra- klassiga ekskursioonil Sankt-Peterburis, aga ta tunnistab ka, et ega väga palju sugulasi tal Venemaal ei ole. Sõpradest rääkides peab mainima, et Allal on Eesti rahvusest sõpru palju rohkem, selle on tema arvates põhjustanud eestikeelses koolis käimine. Lapspõlvest on tal muidugi mitmeid vene rahvusest sõpru, aga nii imelik kui see ka ei tundu, suhtleb Alla nendega eesti keeles, sest peaaegu kõik nendest käivad eesti koolis. Perekonnast oskab ema Allal hästi riigikeelt, isast rääkides muigab tüdruk, et ta on natukene lootusetu oma keeleõpingutes, kuid saab hakkama.

Alla arvab, et mida rohkem keeli tead, seda parem. Tänu sellele on ta ka tolerantsem. Ta usub ka, et Eesti kultuur jääb püsima, aga on täheldanud seda, et noored räägivad väga palju slängi ning kasutavad tarbetult ingliskeelseid väljendeid. Eestimaal elavate venelaste tuleviku kohta meie maal ei oska Alla eriti midagi arvata, eestlased ei ole tema sõnul väga aldid venelasi vastu võtma. See võib tema arvates olla põhjustatud ajaloost, mille tagajärjel on eestlastesse vene rahvuse vastu kogunenud viha. Vene- keelse õppe muutmise kohta eestikeelseks on Alla kahevahel- mõneti oleks see vist vajalik, aga ometigi on tema meelest igal inimesel õigus oma emakeeles õppida. Eesti kultuuri mõjuala suurendamiseks venelaste seas ei pea me tema sõnul tegema midagi üle mõistuse - lihtsalt olema venelaste suhtes tolerantsemad ja võtma neid iseloomu, mitte rahvuse järgi. Alla on täheldanud, et tihti pärast rahvuse teadasaamist, kaob inimestel üldse huvi sinu kui isiksuse vastu - sõna Vene otsustab kõik. Aprillirahutuste kohta ei oska Alla väga midagi öelda, sõpradega on ta seda teemat ka püüdnud vältida.

Tüdruku suur unistus oleks minna Prantsusmaale, aga ta ei ole selle täitumises nii kindel, kuna üritab olla realistlik. Alla ütles, et ei tunne ennast ei eestlase ega venelasena. Aga eurooplasena tunneb ennast küll!

Nalju Euroopa Liidust

Two wealthy businessmans, one from West Europe, the other from East Europe are discussing about how they made their fortunes based on EU funds. The Western takes him to Germany and says: "See this highway? It was funded by EU with 10 milion euros, but the real costs were only 5 milion euros! I let you figure the details." The Eastern takes him to Romania and says: "See this highway?" "I see no highway!" replies the West-European. "It was funded by EU with 5 milion!" the Eastern replies. "I let you figure the details."

A visitor taking a tour of EU headquarters noticed a line painted down the middle of the corridor. "What's that for?" He asked the guide. "Oh, that's to keep the staff coming in late from colliding with the ones who are leaving early."

Perhaps the EU should form a Jokes Commission that could develop a list of approved, standardized jokes, for use within the EU?Reuben Barton, Sacramento, California, USA

Look on the bright side: If all those Eurocrats weren't riding the gravy train in Brussels and Strasbourg, just think of the havoc they'd be wreaking in their own countries..!

I seem to remember one that goes something like: "How many people work at the European Commission? About a fourth of them."

There was a cruise ship full of english, french, germans and italians, sinking in the middle of the med, the captain had radioed for help and been told that if the passengers jumped into the sea then they could be picked up. Now, being sort of busy trying to salvage what he could of the ship, he sent his young second in command off to give the passengers their instructions. 5 minutes later he came back looking disappointed. "What's wrong?" the captain asked? "They all refuse to just jump into the sea like that, they won't listen to me", replied his second in command. So, looking frustrated, the captain went off to do it himself. He too came back 5 minutes later, however he, unlike his second, returned a smug grin! "How did you do that?" demanded the second "Well..." started the captain"...I told the British it was traditional, I told the French it was fashionable, I told the Germans it was an order and I told the Italians it was forbidden!"

Good news - the EU is to have a common language. Bad news - its Estonian.

How the EU works: In Germany, they make the rules, in Britain, they obey the rules, in France, they bend the rules, in Spain, they break the rules and in Italy they have no rules at all.

The EU has decided that it is no longer correct to " spend a penny" - the new expression is to "Euronate".

SOCIALISM: You have two cows. State takes one and give it to someone else. COMMUNISM: You have two cows. State takes both of them and gives you milk. FASCISM: You have two cows. State takes both of them and sell you milk. CAPITALISM: You have two cows. You sell one and buy a bull. EUROPEAN FEDERALISM: You have two cows which you cannot afford to keep because of milk imported from a member state with cheaper labour. So you apply for financial aid from the European Union to subsidise your cows and are granted enough to carry on working them. You then sell your milk at the original high price to some government-owned distributor which then dumps your milk onto the market at the price that drove you to subsidies to make Europe competitive.

The problem with political jokes is that they get elected.

Miniintervjuu ukrainlasega

Küsisime meie koolis 7. klassis õppivalt Viktorilt paar küsimust:

Kuidas on Sinu pere sattunud elama Eestisse?

1963. aastal oli Eestis ulatuslik torm, mille tagajärjel olid metsades langenud palju puid. Eesti NSV valitus oli võtnud vastu otsuse värvata lisatööjõudu metsade korrastamiseks. Suurete bussidega sõideti Ukrainasse, kust võeti inimesed peale. Nende inimeste hulgas oli ka minu vanaisa.

Milliseid rahvuslikke kombeid, traditsioone, toite on Sinu kodus kasutusel?

Jõulud (14 jaanuar), kevadpüha, kirikupühad- nendel päevadel ei tehta tööd.
Ukrainlastele omased toidud on: Tokan-maisvorm juustuga, kapsarullid kartuliga/maisiga, türgi oa pudrud, supid, erinevad hautised, Matšanka-seene, tomati ja muna kaste, Salo-erinevalt soolatud pekk.

Mida tahad öelda oma rahvuse kohta?

Lahke ja väga heatahtlik rahvas, mõningal määral naiivne. Lisaks väga uudisimulik ja suur suhleja. Väga töökas.

Euroopa päevikute jagamine 11. klassidele

Euroopa päevik 08/09.
Kohe nina päevikusse!

Rõõmustavad nii eeskujulikud Kommertsgümnaasiumi õpilased...

...kui ka mehised eesti poisid.

Blogijadki pildile jäänud.

Narri meest, mitte mehe päevikut:)

Joonistusvõistluse autasustamine

Andsime meiepoolsed auhinnad joonistusvõistluse parimatele üle. Loodetavasti said kõik osavõtjad piisavalt au ja kuulsust. Täname veelkord kõiki osalejaid.

Auhinnad



Kuna video kvaliteet pole kõige parem, siis kordame üle ka võitjad.
I Kiidorf ja Kaljula
II Teder ja Kaljuste
III London ja Pärli

Viktoriini "Kas tunned Euroopat" lõpetamine

Täna pärast teist tundi toimus kooli aulas auhindade pidulik välja loosimine võitjate vahel. Õigesti vastanuid oli tervelt viis, kelle seast enamus olid kuuendast klassist. Kuuendikkude edu on raske selgitada, aga ehk oli määravaks nende suurim osalus või lihtsalt vanemate õpilaste vähene teadlikkust Euroopast. Kahjuks enimosalenud 6. klassid auhindade jagamiselt puudusid, kuna nad kasutasid tänast päeva uisutamiseks ja seda ilma naljata. Seetõttu jäävad peaauhinnad, milleks olid mikrokalkulaatorid, ootama omanikke klassiruumis 402. Viktoriini esikolmikusse kuulusid loosimise tulemusena Karl-Robert Pedaksaar 6A, Anni Jürgenson 6A ja Kaidi-Liisa Kivisalu.

Euroopateemaline pastakas teeb päeva rõõmsaks.

Mõni ei suuda isegi oma õnne uskuda.

Ohoo, kas peale auhindade jagamist saab veel kommi ka?

Ei saanudki kommi, aga sai hoopis miniköite "Minu põhiõigused Euroopa Liidus" .

Film "Etnomosaiik"

Täna 8. tunni ajal vaatasid 11.a klassi õpilased, ja nende klassiõed-vennad blogijad, lõiku filmist "Etnomosaiik". See omapärane film tutvustas lühidalt Eestis elavate rahvuste kultuuri ja kombeid. Esimene filmilõik oli maridest, kelle kodukohaks on autonoomne piirkond Loode-Venemaal. Marid on tänapäevani paganad ning neid on umbes kolmsada tuhat. Nende üheks unikaalseks asjaks peale rahvuse ja keele on nende põlvest-põlve pärandatud tikkimisoskus, mille abil on võimalik luua vaimustavaid mustreid rahvariietel ja jalatsitel. Teine lõik rääkis armeenlastest, kes on pidanud sarnaselt eestlastele ja juutidele genotsiidi all kannatama. Armeenlased on kokkuhoidev rahvus, kuhu iganes nad elama asuvad tekib sinna kohe ka Armeenia Apostlikku Kiriku kirik. Armeenlasi käib ka meie koolis, nagu ühest varem postitatud artiklist võib näha, ning üks nendest õnneks ka meie klassis. Peale filmivaatamist toimus väike arutelu, milles rääkisime kuidas ta perekond Eestisse sattus ja palju muud seoses "Etnomosaiigiga".

"Meie koolis on küllaltki multikultuurne seltskond, kuna siin käib palju erinevatest rahvustest õpilasi..."

"Paneb ikka kukalt sügama küll, see multikultuursuse värk..."

Õpilaste reisielamused Euroopa Liidus

Korraldasime meie kooli üheksandike seas sarnase küsitluse nagu meie õpetajate hulgaski. Ehk siis uurisime, milliseid Euroopa Liidu liikmesriike on õpilased kõige enam külastanud ning ühtlasi palusime avaldada ka nähtud riikide kohta arvamust. Nagu arvata võis, on kõige populaarsemad ikka need riigid, mis kodumaale kõige lähemal – naaberriigid Läti ja Soome ja ka Leedu ja Rootsi. Vähem on reisitud lõunapoolsematesse riikidesse nagu Küpros, Malta, Portugal ja Rumeenia. Erinevalt õpetajatele tehtud küsitlusest, ei olnud õpilaste puhul ühtegi sellist EL-I liikmesriiki, kus mitte keegi poleks käinud. Üldiselt tundub, et õpilased reisivad päris palju, sest polnud ka ühtegi sellist õpilast, kes poleks kusagil käinud. Tore, et on ikka võimalust reisida!

Nüüd õpilaste arvamused mõningatest riikidest .

Läti: mainiti palju kaunist Riia vanalinna. Paljude arvates ei erine Läti eriti Eestist. Mõned olid tähele pannud, et Läti teed on halvas korras. Ja millegi pärast on paljudel meeles söögikoht Lido.

Riia vanalinn

Leedu: Paljud olid käinud Palangas ja sealses merevaigumuuseumis. Ka Leedu kohta öeldi, et see on Eestiga sarnane ja et teed on halvas korras. Ja üks huvitav fakt - Leedu ja Läti klubidesse pidid igas vanuses inimesed sisse saama... :D

Palanga rand

Soome: soomlasi kirjeldati kui väga sõbralikke ja abivalmis inimesi. Mõned mainisid soomlaste keskkonnasäästlikku mõtteviisi. Soome on teadagi tuhande järve maa ja seda panid ka meie kooli õpilased tähele - seal pidi olema väga ilusad järved. Muidugi kiideti ka sealseid suusatamisvõimalusi.

Soome jäved

Portugal: Meelde olid jäänud apelsini-, oliivi- ja viinamarjakasvandused ning korgipuud. Mainiti ka St Vincenti neeme, mis on Euroopa lääneranniku kõige lõunapoolsem tipp.

St.Vincenti neem

Luksemburg: Ka sealt olid meelde jäänud viinamarjaistandused. Räägiti ka rongisõidust ja poetänavast ning sellest, et seal on palju inimesi. Pidi olema rikas riik kõrge elatustasemega. Kiideti pealinna Luxembourgi.

Luxembourgi kesklinn

Multikultuursus ja noored

Teatavasti on 2008. aasta on Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta. Multikultuursus Euroopas on keskmisele elanikule sama loomulik kui hommikune kohv. Euroopa muutub iga päevaga kultuuriliselt mitmekesisemaks. Euroopa Liidu laienemise ja globaliseerumise tagajärjel lisab multikultuursus riikidele erinevaid keeli, religioone, erinevaid etnilisi ja kuluurilisi taustu. Sellest tulenevalt mängib kultuuridevaheline dialoog eriti suurt rolli Euroopa identideedi ja kodanikuks olemise juures.

Tihti ei tähenda Euroopa ja sellega seonduv koolinoortele just väga palju. Seda puudutatakse küll kodanikuõpetuse tunnis ja põgusalt käib läbi teistestki, aga tõeline mõte ja tagapõhi kipub jõudma pärale alles siis, kui kool juba ammu seljataga ja ametnikulips ees. See edasiarenguprogress oleks tohutu, kui teha tüüpilisele õpilasele südameasjaks päevakorralistele teemadele mõtlemine, sest ideede hulk, mis nendest noortest peadest tuleks, oleks väga suur. Seda arvavad imselt meie suure liidu tegevkujudki, seepärast eraldatakse palju raha erinevate noortealgatuste ja programmide tarbeks, mille teemad ajendaksid noori neil teemadel rohkem mõtlema. Hetkelgi käivad väga toredad konkursid, mis on kasulikud nii tegijale kui ka osalejale, näiteks fotokonkurss Kultuurid minu tänaval (http://www.street-cultures.eu/833.0.html?&L=7). Tegelikult on häid võimalusi tohutult. Tuleb hoida silmad lahti ja piiluda vahetevahel kasvõi internetilehtedele ning neid uurida (näiteks http://euroopa.noored.ee/). Noortel on võimalik lisaks konkurssitele osaleda rahvusvahelistes projektides ja kohalikel konverentsidel. Need on võimalused, mis on igati kasulikud nii noore enda kui ka sellest tulenevalt meie kõigi tulevikule.

Eurocracy võistumängimine

Täna mängisid 9. klassi õpilased võistu lauamängu "Eurokraatia". Mängu reeglid põhinevad suures osas asutamislepingutel, mis moodustavad EL õigusliku aluse.
Mängu käiku ja seletusi võid jälgida juures olevalt videolt.

Siin on lühike kokkuvõte.





Täispikk video

EUROOPA LIIDU SÜNNIPÄEVANÄDAL MEIE KOOLIS

1. 05.mail kell 10.45 ruumis 403 lauamängu „Eurocracy“ turniir 9.klassi õpilastele

2. 06.mail pärast teist tundi toimub aulas viktoriini „Kas tunned Euroopat?“ pidulik lõpetamine. Palume kohale tulla kõigil viktoriinis osalenutel.


3. 06.mail 7.tunni ajal Euroopa päeviku tutvustamine ja pidulik kätteandmine 2009.aasta abiturientidele.

4. 06.mail 8.tunni ajal filmi „Etnomosaiik“ vaatamine ja arutelu 11.klasside õpilastele


5. 08. mail kohtumine Belgiast pedagoogikaüliõpilastega.
Aeg, koht ja kutsutud teatatakse 07.mail

6. EUROOPA PÄEV
09.mail neljanda tunni ajal aulas 10. ja 11. klassi õpilaste kohtumine Eesti Vabariigi Välisministeeriumi EL osakonna peadirektori Taavi Toomega

7. 10.mail külastavad 11 a klassi õpilased üritust „Päevaga läbi Euroopa. Avatud uste päev 2008“ Tallinnas

Teeme ära!

Laupäeval oli Eestimaal üks päris omamoodi üritus- mitukümmend tuhat inimest otsustasid teha Eesti puhtaks. Minul oli au sellest aktsioonist osa võtta. Euroopas ning eriti Põhjamaades reisides on vast enamikele silma paistnud, et prügi leidub looduses vähe, rääkimata prügihunnikutest ( linnad jätaks kõrvale). Põhjamaalastega keskkonnast rääkides paistab eriti silma nende keskkonnast hoolimine. See ei ole mingisugune üle ääre ajav ja imalalt paatoslik jutt, vaid hoopiski automaatne tegutsemine. Keskkonnasäästlikkus tuleb neil automaatselt. See on minu arvates üks parimaid osasid Euroopa mentaliteedist, mis peaks ka meil (ning mitmetel teistel rahvastel) iseenesest tulema. Kahjuks see nii ei ole. Meil on palju inimesi, kelle üle võime Euroopas uhkust tunda, aga lisaks sellele ka lugematu arv isikuid, kelle pärast on igatahes minul küll häbi, et nad on Eesti kodakondsusega. Ismaalised laulud kõnelevad loodust armastavast rahvast, inimestest, kelle soov on isamaa ilu hoielda. Olgem ausad, igal maal on inimesi, kes ei ole just ideaalsed isikud, keda tooks oma lastele eeskujuks. Eestimaal on neid kuidagi liiga palju meie suuruse kohta, st. väga palju. Prügi korjates oli kõige imelikum näha järjepidevalt viinapudeleid tee ääres. Nad olid autode akendest visatud ning neid oli tõesti igal pool, isegi õllepudelite arvukus jäi neile palju alla. Räägime siis veel, et meil pole mingeid probleeme alkoholismiga. Tavaliselt mujal Euroopas ei tühjendata oma prügi metsa alla, meil tehakse nii ning seda järjepidevalt. Mets ja loodus pidavat olema meie rahvuslik aare, aare, mida tahaksid ka turistid hea meelega kaeda. Ainult see on aare, mida kahjuks ei taheta hoida. Kõige imelikum on Eestis see suur vahe mõistlike inimeste ja nende lollide vahel, kes kohe üldse ei õpi. Koristades prügi, teadsime, et see on päris varsti seal niikuinii tagasi. Rääkides pärast sõpradega, kes käisid koristamas, siis nende arvamus oli täpselt sama- pikaajalist kasu sellest aktsioonist kahjuks pole. Ainult kes on see prügimahaviskaja? Eesti inimene ikka ning mulle tundub, et üks kontingent meie rahvast ei õpi iialgi oma isamaad armastama, rääkimata siis veel Euroopast.

All on väljatoodud mõned pildid laupäevast.

Veel "soliidne" prügi.

Raske on!

Harmooniline vaatepilt

Miks viia prügikasti kui meil on olemas mets.

Elukool.

Appi, kui palju seda prügi on?

Eestlaste armastus oma loomade vastu-kodulooma viimne puhkepaik.

Kõik ei mahugi kilekotti ära.

Tunnustus.