Küsisime meie koolis 7. klassis õppivalt Viktorilt paar küsimust:
Kuidas on Sinu pere sattunud elama Eestisse?
1963. aastal oli Eestis ulatuslik torm, mille tagajärjel olid metsades langenud palju puid. Eesti NSV valitus oli võtnud vastu otsuse värvata lisatööjõudu metsade korrastamiseks. Suurete bussidega sõideti Ukrainasse, kust võeti inimesed peale. Nende inimeste hulgas oli ka minu vanaisa.
Milliseid rahvuslikke kombeid, traditsioone, toite on Sinu kodus kasutusel?
Jõulud (14 jaanuar), kevadpüha, kirikupühad- nendel päevadel ei tehta tööd.
Ukrainlastele omased toidud on: Tokan-maisvorm juustuga, kapsarullid kartuliga/maisiga, türgi oa pudrud, supid, erinevad hautised, Matšanka-seene, tomati ja muna kaste, Salo-erinevalt soolatud pekk.
Mida tahad öelda oma rahvuse kohta?
Lahke ja väga heatahtlik rahvas, mõningal määral naiivne. Lisaks väga uudisimulik ja suur suhleja. Väga töökas.
17 comments:
Tundub olevat huvitav kultuur ja poiss tunneb oma kultuuri vägagi hästi. Arvestades, et on elauaeg elanud ise Eestis ja ilmselt on külge jäänud ka nii mõndagi eestlastelt.
Ma oleks veel küsinud, et kummana ta ennast rohkem tunneb, kas eestlasena või ukrainalasena.
Tore, kui inimene hoolib oma traditsioonidest ja kultuurist.
Tore, et ta jätkab traditsioone ja ei ole veel täiesti eestlaseks muutunud.
Minu arust on tore et ta jätkab oma traditsioone:)
see on natukene imestama panev, et ta on eluaeg elanud eestis , ning ikka jätkab oma traditsioone !
Kas te intervjuu oli eesti keeles?
Kui jah, siis väga tore et see poiss on eesti keele ära õppinud.
Huvitav on teada, kuidas keegi on sattunud elama Eestisse. Ning nende kombedki on põnevad.
VÄGA hea et teatakse kuidas siia tulid su vanemad ja tahaks õppida teisi kultuure tundma ja mis toidud seal on .
Tõesti positiivne näha, et poiss elab võõral maal, kuid teab oma kultuurist ja perekonna ajaloost nii mõndagi. Nõustus ka eelkirjutaja Deiviga- oleksin samuti küsinud kumma rahvusena ta end tunneb.
Oleks poisi käest küsinud seda, kas ta Ukrainat ise külastanud on ning kas ta ise sinna elama, kasvõi mõneks ajaks, ei plaani minna. Imeline, kui inimene TAHAB jätkata selle levitamist, kust ta pärit, ent on omaks võtnud ka kombeid teisest kultuurist, nagu ta kindlasti on.
tore, et ta oma esivanemate kombeid teab.
Väga tore jah, et ikka oma kultuuri ka Eestis elades tunnustab.
minu vanaema ja vanaisa on samuti pärit ukrainast ning võib öelda, et olen seda isegi. Ukraina keelt küll mulle pole õpetatud aga vanavanemad seda räägivad. Sel suvel on plaanis külastada ka oma vanavanavanemaid ja näha Ukrainat.
Oma rahvuse üle tuleb uhke olla ja hea, et see poiss on suutnud selle säilitada.
Tore ,et inimesed ikka oma kultuurist lugupeavad ja seda säilitada tahavad.
Huvitav on lugeda selliseid intervjuusi,aga jama on selles,et igas intervjuus küsitaks ainult kolm-neli küsimust. See ei valgusta mind kohe üldse, et kuidas ja kellena ja miks jne jne jne see poiss ennast tunneb.
Post a Comment