Thursday, May 8, 2008

Portreelood




Küsitlemise meie kooli mitte-eestlastest õpilasi. Meile olid nõus vastama Šamil (dargiin), Sigrid-Susanna (soomlane) ja Emil (bulgaarlane).

Kuidas on Sinu pere sattunud elama Eestisse?

Šamil: Isa õppis Kaliningradi Ülikoolis. Peale lõpetamist saadeti ta Eestisse tööle noorspetsialistina. Täpsemalt saadeti Kallastele kalakasvatusse (kolhoosi).

Sigrid: Isa poolt: II maailmasõja ajal, kui vanaisa oli väike poiss, põgenes nende pere Karjalast Soomes Tamperre sõja eest. Venemaa nõudis Karjala elanikelt, et nad Karjalasse tagasi elama tuleksid. Aga nad saadeti hoopis Siberisse. Kui nad olid juba mitu aastat Siberis olnud, mõtlesid nad, et tahksid tagasi Soome minna. Nad läksid Eesti kaudu, kuid Venemaa oli siin riigipiirid kinni pannud. Seetõttu jäid nad Eestisse ootama tagasipöördumise võimalust kodumaale Soome. Pärast Eesti taasiseseisvumist tekkis võimalus Soome tagasi minna. Seal sündisingi mina ja elasime veel mõne aasta seal. Kuid siis pöördusimegi tagasi Eestisse, kuna kõik elu oli siin (sugulased, sõbrad jt). Ema poolt on kõik eestlased.

Emil: Kaheksakümnendate aastate keskel kutsuti isa Eestisse tööle ja ema vanemad samuti. Ema lõpetas siin kooli ja ülikooli. Vanemad kohtusid juba Eestis.

Milliseid rahvuslikke kombeid, traditsioone, toite on Sinu kodus kasutusel?

Šamil: Meie peres kombed seostuvad mingil määral islamiusu ja selle tavadega. Muidugi meie rahva seas on väga kõrgel kohal vanemate inimeste austamine, eriti vanurite.
Kodus teeb ema rahvustoite. Põhiline toit on lambaliha koos taignast tehtud kuubikutega, seda nimetatakse Hinkal-iks.

Sigrid: Toitudest on kasutsuel karjala pirukas. Esikohal on meie jaoks Eestimaine toit ja teisena alati Soome oma.

Emil: Traditsioonid ja pühad on seotud ristiusuga. Bulgaaria peredes ei kasutata eriti nimesid. Igal perekonnaliikmel on oma nimetus. Kõige vanem perekonnas nimetab kõiki endast nooremaid nende nimega, aga noored kasutavad nimetusi, kui räägivad vanematega. Näiteks mulle isa vend - stšitšu, aga minu ema poolt ta on juba draginku, isa õde - kelja, aga ema poolt - kalina. Vanim vend - bate, vanem õde ka´ka jne.
Ema ja vanaema valmistavad kodus bulgaaria roogasid. Väga palju kasutatakse brünza, aga ta on seal teisejärguline (tehtud lambapiimast) ja kasutatakse küpsetamiseks (bannitza, tutmanjak) ja salati valmistamiseks (šopski salt). Palju süüakse lambaliha, selle maitsestamiseks kasutatakse maitseaineid nagu näiteks: mürdija, stšbrika, gözum. Hapukoort Bulgaarias ei ole, neil on selle asemel hapupiim ja jogurt. Maitse on teistsugune. Leib on ainult valge, musta leiba pole ja nad ka ei söö musta leiba. Noored kasutavad värskeid viinamarjalehti, täidavad need lihaga ja tangudega. Seda toitu nimetatakse - gušik.

Mida tahad öelda oma rahvuse kohta?

Šamil: Olen uhke oma rahvuse üle, kuna Dagestan on riik, kust mu rahvus pärit on, on olnud kogu oma ajaloo jooksul mitmerahvuseline riik ja kunagi ei ole olnud kodusõdasid. Kõik rahvad elavad koos sõbralikult. Dagestanis elab üle 35 rahvuse.
Dargiinid on väljapaistvad oma kullatöödega. On palju meistreid, kes valmistavad kullast kui ka hõbedast ehteid jne.

Sigrid: Armastavad turvalisust, kõik peab olema hästi korraldatud, nad aitavad neid, kes ise oma eluga toime ei tule. Mõnel määral sarnanevad ka eestlastega, aga üldistusi on raske teha - on palju palju erinevaid inimesi, nagu igas kultuuris ikka on :). Armastavad väga väikeseid lapsi, isegi võhivõõrad tulevad rääkima ja väikeste lastega tutvuma.

Emil: Olen väga rahul oma rahvusega ja teistsugune ei taha olla. Bulgaarlased on väga temperamentsed avatud inimesed. Neil on väga ilusad laulud, isegi pop-muusika on rahvaaktsendiga. Kõik tantsivad rahvatantsu - horo. Väga hoiavad perekonda. Austavad vanemaid, kuulavad nende sõna nagu kõik lõunarahvad. Pühade ajal kogunevad kõik pereliikmed. Meid oli üle 20 inimese ja see ei ole veel kõik.

šamil:)

19 comments:

Anonymous said...

Kõik peaksid olema rahul oma rahvuse üle. Kuigi ma küll ei ole, eestlased on enamasti vastikud ja õelad, kuid vahel ka super toredad..aga see on kõigi rahvaste puhul samasugune:D

Anonymous said...

Kohanemine on kõige tähtsam uude riiki asudes! Aga siiski tuleb ka kodukoltuuri hoida ja neid väärtustada! Tuleb kasutada erinevaid mooduseid enda kiireks kohtandamiseks , et läbi lüüa!

Anonymous said...

Igaüks peaks olema uhke oma rahvuse üle. Ja oma rahvust ei tohi unustada, kui kolid vöörale maale, vaid vastupidi, seda tuleks väärtustada.

Anonymous said...

väga tore et ka eestisse on jõudnud teistest maadest inimei. varsti ma arvan et võib siin ka mustanahalisi inimesi kuna euroopa on nii avatud koht siis ma arvan et 5 aasta pärast on see üsna reaalne

Anonymous said...

Minu arust on meie rahvus väga okei...aga meil elavad siin ka venelased-.-..kes mulle eriti ei meeldi...kuid nendega peab harjuma:/

Anonymous said...

Rahvus on see mis ei muutu teistesse ühiskondadesse liikudes,kuid see võib mõjutada ainult meie traditsioon ja kultuuri väärtuseid.

Anonymous said...

Kõik peaksid olema uhked oma rahvuse üle, vahet pole, kas sa oled eestlane või venelane, sest igas rahvuses esineb nii häid, kui ka halbu inimesi. Mõned paistavad lihtsalt rohkem välja.

Anonymous said...

Eestis sündinud inimesed peaksid oma traditsioone jälgima ja neist osa võtma. Iga inimene peab vastu võtma selle riigi kultuuri kuhu ta elama asub.

Anonymous said...

Igaüks peab oskama olla uhke oma rahvuse üle.

Anonymous said...

Kõige tähtsam kuid kui ka kõige raskem on kohaneda uues riigis.
Iga inimene peaks olema oma rahvuse üle uhke, sest igal rahvusel on midagi mida teistel ei ole ning selle pärast ongi nad erilised ning tähtsad.

Anonymous said...

Umbes 5 aasta pärast on vast Eestis kah juba palju mustanahalisi ja see erirahvuste juurdetulemine siia võib ohustada meie kultuuri kuna meie rahvusest inimesi pole mitte just eriti palju.

Anonymous said...

Minu arust on tore, et Eestis elab ka teistest rahvustest inimesi. Nii me saame tunda teiste riikide kultuure ilma sinna riiki sõitmata.Ning nagu eelnevaltki räägitud kõik peaksid olema uhked oma rahvuse üle.

Anonymous said...

Mõistan et tuleks kohastuda riigiga kuhu lähed, aga ei tohiks oma kodumaad täitsa ära unustada. Kõik peaksid uhked olema just enda riigi üle.

Anonymous said...

Mingis mõttes on hea, kui Su pere on teisest rahvusest, kui riik kus Sa elad. Traditsioone ja kultuuri ülistatakse palju rohkem ja endal on justkui kahju, et meie peres pole selliseid erilisi traditsioone.

Anonymous said...

Inimesed peksid olema oma rahvusega rahul ja selle üle uhke. Igal rahvusel on erinevad traditsioonid ja tavad. rahvaste ümberasumine teistele maadele tuleks teistele rahvastele kasuks kuna see muudaks nende kultuuri mitmekesisemaks.

Anonymous said...

On tore, et eestisse satub ka teistest rahvustest inimesi - see harjutab inimesi nägema ka kedagi teistsugust kui tavaline eestlane, sallivus ja tolerants ehk paraneb. Igatahes edu nendele, kes siia eestisse on tulnud kuskilt kaugelt!

Anonymous said...

Minu arvates ongi see hea, kui riigis elab palju erinevatest rahvustest inimesi, kuid ükski rahvus ei tohiks unustada oma kultuuri, vaid peaks olema selle üle uhke. Erinevate kultuuride lisandumine riiki pigem täiustab seda muutes riigi multikultuurseks.

Anonymous said...

Iga inimene peaks olema oma rahvuse üle uhke ja järgima oma rahva tavasi hoolimata sellest kus ta hetkel elab.

Unknown said...

Oli väga huvitav luged teiste kultuuride kohta. Avardas kindlasti mingil määral silmaringi. Väga huvitav.:)